CD ja DVD plaatide tootmine ⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀Trükiste ja pakendite tootmine

Küsi pakkumist
Enne kujundustöödega alustamist palun kontakteeruge meiega e-maili teel ning saame Teile edastada vajalikud maketid!

Üldnõuetest trükifailidele:


Digitaalseks originaaliks on:

1. ainult PDF/X-1a:2001 (ISO 15930, PDF ver. 1.3) nõuetele vastav ehk tellimusele vastavalt CMYK- või CMYK- ja spot-värvidega trükivalmis komposiit-PDF,
2. mis on valmistatud Postscript-printfailist Adobe Acrobat Distiller 5 või 6 abil kasutades heakskiidetud seadistusi ning mis on soovitavalt läbinud preflight-kontrolli,
3. väliskülgedel on lõikevaru 3-5mm, trükise või plaadi puhas formaat asub PDF-lehekülje keskel, lõikemärkideta või min 3mm väljaspool formaati asuvate lõikemärkidega, piltide resolutsioon ja värvilahutus vastavad trükiprotsessile, nimest on võimalik tuvastada toote nimetus ja konkreetses failis olevate lehekülgede numbrid ning mille valmistamisel on järgitud muid üldtunnustatud trükiettevalmistuse reegleid.

Voldikute puhul peab olema selgelt märgistatud tegelik lehekülgede järjekord ning iga lehekülg peab olema trükifailis eraldi lehel.

Digitaalsed värvitõmmised peavad olema varustatud kontrollskaala (iga värvi kohta täispind ning raster kesktoonides ja kolmveerandtoonides) ning informatsiooniga kasutatud ICC-profiili kohta.

Digioriginaale võetakse vastu nii digitaalsel andmekandjal, meili teel kui ka FTP vahendusel. Vastavad FTP kasutajanimed ja salasõnad saab aadressilt info@digiboxplus.ee. Kuna failide lugemine, kustutamine ja ümbernimetamine on lubatud ainult tehasel, tuleb vigased failid saata uuesti muudetud nime all.

Lõikevaru ehk bleed 3-5 mm

Kõik trükise ja plaadi labeli formaadini ulatuvad objektid peavad jätkuma 3-5 mm üle serva, et voltimise, köitmise, lõikamise jne nihetest tingituna ei ilmuks nähtavale valget pinda. Oluline on lõikevaruga arvestada juba kujunduselemente ette valmistades ja pilte kadreerides, sest muidu võib midagi olulist välja jääda. Lõikevaru nõude puhul tuleb samuti jälgida, et olulised lehel olevad elemendid ei asuks servale lähemal kui 3-5mm. Eriti hästi näitavad pisimagi järeltöötluse vea välja lehe servaga paralleelsed jooned.

Must ja ületrükk ehk overprint

Pabertrükiste puhul palume vältimaks pisemate kokkutrükivigade nähtavaleilmumist värvilisel taustal asuvate mustade tekstide, joonte ja väiksemate objektide ümber lisame preflight'i käigus kõigile mustadele (100% K) objektidele ületrüki ehk overprint'i. Mustade objektide puhul, mille ületrükk ei ole soovitav (nt suured pinnad, mille alla jäänud pilt või värv võib läbi kumada), tuleb kasutada ületrükita musta:

- tavaline must (rakendub automaatne ületrükk): 100K
- mitmevärvi-must ehk rich black: 100K-40C-30M-30Y
- ületrükita must: 100K-1C-1M-1Y

Teine levinud ületrükiprobleem on valgetele või värvilistele objektidele kogemata lisatud ületrükk, mille tulemuseks on teksti kadumine või värvi muutumine. Juhul kui töös on kasutatud trapping'ut, mitte-mustade objektide ületrükki või on muid erisoove ületrüki rakendamise osas, tuleb sellest igal konkreetsel juhul meie firma esindajat teavitada ja leppida kokku harilikust erinev töökorraldus.

Mustal taustal valge tekst
Kuna 100% K must kipub suure pinnana liiga hele tunduma, kasutatakse kujunduses sageli mitmevärvi-musta ehk rich black'i, kus mustale on lisatud teisi osavärve. Sellisele taustale (samuti tumedale pildile või värvitaustale) valget teksti trükkides muudab pisemgi kokkutrükiprobleem teksti loetamatuks.

Šeriifidega, kursiivis või peeneid jooni kasutava kirja puhul on reeglina miinimumiks 10pt, šeriifideta kirjal 8pt. Mitmevärvi-musta kasutamisel tuleks koostiseks valida 100K 50C või 100K 40C 30M 30Y. Mõlemad variandid tagavad peaaegu maksimaalse trükiprotsessis saavutatava tumeduse (densiteedi).
Mitmevärvi-mustal taustal oleva valge teksti puhul aitab kokkutrükiprobleeme vähendada ka tekstist taga pool asuv 0,1-0,15mm äärejoon ehk outline, mille värviks on ületrükita must (100K 1C 1M 1Y).
ISO 12647-2 kohaselt on lubatud möödatrükk kujutise keskel B2 formaadi ja üle 65gsm paberiga kuni 0,08mm, muudel puhkudel kuni 0,12mm.

Läbipaistvus vs clipping

Kuigi fototöötlus-, graafika- ja küljendusprogrammide uuemad versioonid pakuvad võimalust jätta osa pildist läbipaistvaks (transparency), lisada sellele varju (drop shadow) või kasutada mõnda muud sarnast eriefekti, ei ole need PDF/X-1a standardi aluseks olevas PDF versioonis 1.3 realiseeritavad. Uuemate PDFi versioonide puhul sõltub trükitulemus aga sageli kasutatavast printerist või RIPist ning seega ei ole tulemus ennustatav. Programmide katsed läbipaistvust printimisel muul moel realiseerida annavad tulemuseks suuremahulise ja potentsiaalselt probleeme tekitava PDFi.

Sellest tulenevalt on mõistlik läbipaistvusega seotud efekte vältida. Juhul, kui kujundus nõuab pildi taustast välja lõikamist, tuleks selleks kasutada Photoshopi lõikejoont ehk clipping path'i, mida tunnistavad TIFF ja EPS failides kõik levinud küljendusprogrammid. Selleks toimi järgmiselt:

- Kasutades Photoshopi Pen tööriista, piira vajalik objekt joonega (toimib nagu Illustratori vastav tööriist).
- Paths paletis salvesta tekkinud piirjoon, võttes paleti lisamenüüst Clipping path ja valides äsja tehtud joone. Flatness lahter jäta tühjaks.
- Salvesta tulemus TIFF (või EPS) failiks ja kasuta küljenduses.

Värvid säravaks, pilt teravaks

Enamik trükiste värvi- ja pildiprobleeme saavad alguse kehvast pilditöötlusest ja/või trükiprotsessi jaoks seadistamata Photoshopi värvilahutus-parameetritest: pole arvestatud reaalse punktikasvu, paberitüübi ja Euroscale-värvidega, pildid kasutavad ainult osa trüki värviulatusest või on töödeldud olulise värvinihkega.

Enne tööle asumist tasub kindlasti kontrollida monitori seadistusi (abiks Start > Control Panel > Adobe Gamma või kasutusel olev kalibratsioonisüsteem) ning veenduda, et Photoshopis oleks valitud Europe Prepress Defaults< (vt Edit > Color settings) st RGB-profiiliks Adobe RGB (1998) ja CMYK-profiiliks Euroscale Coated v2 või konkreetse trükikoja ja paberi profiil.

Kuna ka parima paberi või plaadi trüki puhul on tulemuseks loodusest oluliselt kesisem värviulatus, on pilditöötluse eesmärgiks seda võimalikult täielikult ära kasutada:

1. igal pildil on vaja kõigepealt määrata heledaim ja tumedaim punkt, heaks tööriistaks Photoshopis on Levels mis histogrammil näitab pildis esinevaid heledusi;
2. enamusele piltidele tuleb kasuks kerge kontrasti tõstmine, tihti on ka vaja muuta pilti veidi heledamaks või tumedamaks, õigeks tööriistaks Curves;
3. erksad värvid saab kahest osavärvist, kolmanda lisamine vähendab värviküllasust, näiteks salatiroheline koosneb kollasest (kuni 100%) ja tsüaanist (ca 60%) ning magenta lisamine annab tulemuseks tumeda kuuse-rohelise; liigsete värvide eemaldamiseks on parim Selective Color;
4. digitaalne teravustamine on vajalik isegi väga heade originaalpiltide puhul, sest trükiraster kipub pildi teravust vähendama. Photoshopis on tööriistaks Unsharp Mask.

Failide nimetamine

Sõltuvalt konkreetse töö iseloomust ja töökorraldusest võib igas PDFis olla üks või mitu lehekülge. Faili nimes peab sisalduma töö nimi ja lehekülje number/numbrid, soovitatav on lisada ka formaat.

Näiteks: ykstrykis_007-015.pdf, digibox_booklet_297x210mm.pdf

Tingituna operatsioonisüsteemide ja FTP erinevatest nõudmistest tohib faili nimedes kasutada ainult numbreid, täppideta tähti, allkriipsu (_) ja punkti (.).

Ka kaaned on leheküljed

Parim viis kaante ettevalmistamiseks on teha nad täpselt samuti lehekülgedena nagu trükise sisu, st iga kaas omal lehel ning selg eraldi - nii on trükikojas lihtne kaas kokku monteerida arvestades konkreetse töö jaoks sobilikku seljapaksust.

Alternatiiviks on teha kaanekujundused valmis tervikuna, st ühel lehel on kõrvuti tagakaas-selg-esikaas ning teisel esisisekaas-seljavahe-tagasisekaas. Seda maksaks kasutada näiteks juhul, kui kaane kujundus / pilt peaks jätkuma seljal. Kindlasti tuleb aga siis seljapaksus täpselt kokku leppida, sest trükikojas on selle muutmine praktiliselt võimatu.

Kaanefailide nimetamisel tasub jälgida üldist tava, st esikaas on 1, esikaane sisekülg 2, tagakaane sisekülg 3 ja tagakaas 4 (loomulikult võivad nad kõik olla ka ühes failis). Seljakujundus peaks kindlasti erineva formaadi tõttu olema eraldi failis.

NB: Seljapaksust mõjutab paberi paksus, mitte grammkaal - uuri kindlasti välja konkreetse paberi ja lehekülgede arvu jaoks sobilik seljapaksus!

Seljahädad

Brozhüüri puhul tuleb trükikojaga kokku leppida ja kujunduses arvestada lehekülgede nihkumise ehk creep'iga - sisemised lehed on paar mm kitsamad. Kui puuduvad lehelt lehele üleminevad pildid, saab trükikoda seda kompenseerida keskmisi lehekülgi sissepoole nihutades. Alternatiiviks on kujundus, milles on arvestatud paari mm kadumisega lehe välisservast.